Nõuab tõsist pingutust, et laulupeoliikumine segaste sõnumitega koroonakriisist suuremate kahjudeta läbi kanda. On keeruline aeg, sest ühisharjutusteks koguneda ei saa ja kas suveks kavandatud peod tulevad, ei tea.
Need pealkirjaks saanud tuntud ringmängulaulu sõnad juhatavad sisse loo, mis jutustab eesmärkide poole püüdlemisest, nende saavutamisest ning sellest, kui elu sunnib äkitsi tegema paar kiiret sammu väljapoole, viies meid saavutatud töövõidust veelgi kaugemale. Laulu- ja tantsupidu puudutab iga eestlast: oleme kas ise laulukaare all laulnud, staadionil tantsinud või teame kedagi, kes seda on teinud. Paljud on käinud pealtvaatajana sellest suursündmusest osa saamas või istunud teleri ees ning elanud hingestatult kaasa.
Laulu- ja tantsupidu on suursündmus, kuid teisalt suur üleriigiline liikumine, mis viib tuhandeid ja tuhandeid iga nädal kooriproovi ja tantsutrenni. Selle liikumise väljundid võivad olla väga erineva kaaluga, näiteks esinemised kohalikel aktustel või külapidudel, maakondlikel pidudel, muudel valdkondlikel üritustel, kuid loomulikult on liikumise grande finale Tallinnas peetav üldlaulu- ja tantsupidu. Kuid laulu- ja tantsupeo liikumine lihtsalt ei ole võimalik ilma juhendajateta, sest kõik need noodid ja tantsusammud tuleb eestimaalastele selgeks õpetada ning koos kõlama panna. Aastakümneid on olnud terav probleem dirigentide ja rahvatantsujuhtide palgaraha nappus ning puudulikud sotsiaalsed garantiid, mis on viinud olukorda, et juhendajate pealekasv on napp ning liikumist on tabamas tõeline juhendajate kriis.
Kultuuriministeeriumi, Eesti kooriühingu, Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi, Eesti linnade ja valdade liidu ühiste arutelude tulemusena on riik alustanud laulu- ja tantsupeole pürgivate kollektiivide juhendajatele palgatoetuse maksmist. See on väga suur samm, mis vajab edukaks rakendamiseks veel kord kõigi asjaosaliste pingutust. Juhendajad peavad taotlema kutsetunnistuse, omavalitsused ja mittetulundusühendused peavad tagama, et juhendajatel oleks kehtiv tööleping ning töötasu vastab Eesti kultuuritöötaja palga alammäärale, milleks on 1300 eurot, nende tingimuste täitmisel maksab riik toetust poole palga ulatuses. Ärge nüüd arvake, et kõik juhendajad hakkavad endale iga kuu tuhandeid eurosid arveldusarvele saama, sest see summa on täiskoha tasu, kuid kui juhendaja juhendab näiteks maapiirkonnas üht segakoori, mis koguneb nädalas vähemalt kaheks kontakttunniks, on juhendajal ühe kollektiivi eest võimalik välja teenida kuus 124 eurot, millest lähevad maksud maha.
Kui palju peaks siis olema ühel tublil juhendajal kollektiive, et saada igas kuus Eesti kultuuritöötaja miinimumpalka
Tartumaa omavalitsuste liidu eestvedamisel tehti Tartu maakonna kollektiivide palgauuring ning kogutud laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate kollektiivide juhendajate palgastatistika näitas, et keskmiselt on meie juhendajate tunnitasu mõne euro võrra suurem riigi keskmisest kultuuritöötaja tunnitasust. Kuid tegelikkuses on pilt palju nukram ja ebaühtlasem, sest juhendajatest suuremale osale makstakse vähem ja üksikutele väga hästi. Paremas seisus on koorilaul koolides, sest see on üks osa õppekavast ning sageli osa muusikaõpetaja terviktööst. Seda, kui paljud kollektiivid palgatoetuse taotlemisega kaasa lähevad, saab näha alles aasta lõpus, sest sel aastal on kaks taotlusvooru – märtsis ja augustis – just seetõttu, et juhendajad jõuaksid tegeleda kutse taotlemisega ning tööandjad lepingute korrastamisega. Uuringu järgi on märtsikuisesse vooru kandideerimiseks valmis Tartumaa valdades vähem kui kümme juhendajat, Tartu linnas on koolikollektiivide seis parem.
Palgatoetus on suur ja vajalik samm valdkonna jätkusuutlikkuseks ja arendamiseks, kuid valitsevas olukorras oleme tegemas kahte sammu väljapoole. Kõige hullema stsenaariumi korral võib öelda, et meil on palgatoetus, kuid pole enam kollektiive, kes juhendajaid palgale võtaks, sest proove ei ole võimalik teha ning harjumus kooris laulmas, pilli mängimas või rühmas tantsimas käia võib lõpuks sootuks kaduda. Inimesed tegelevad praegu suuresti Maslow’ püramiidi alustaladega, milleks on füsioloogilised vajadused ja turvatunne, eneseteostuseni kultuurikollektiivis jõutakse alles siis, kui kõik eelnev on tagatud. Võib juhtuda, et teised viisid vaba aja veetmiseks ja uued harjumused, mis ka rõõmu toovad, viivad inimeste võõrdumiseni sellest, mille kvaliteedi nimel on aastaid vaeva nähtud. Siinkohal võime tõmmata paralleeli spordiga, mida rahvakultuuriga tegelejad mitte mingil juhul ise ei taha. Kui ikka treenida pole võimalik, ei ole ka mingit taset ja lihas kärbub ulmelise kiirusega. Loodame väga, et me ei ole peale haiguskriisi tagasi üheksakümnendates, kus kõike tuli hakata uuesti üles ehitama.
Edasilükatud peod panevad juhendajad ja kollektiivides osalejad pinge alla, sest infot, kas suvised piirkondlikud ja maakondlikud laulu- ning tantsupeod toimuvad või mitte, ei ole. Pinge leevendamiseks võiks anda üleriigilise signaali, et me ei kogune ühispidudeks ka sel suvel, ning juhendajad võiksid neil kuudel, kus üldse koguneda ei tohi, hoopis senitehtule tagasi mõelda, oma portfooliot kokku pannes valmistuda kutsetunnistuse taotlemiseks, arhiivi ja materjale korrastada, uut materjali otsida ning uusloominguks tantsusamme üles filmida või ka noote ritta seada. Kui kollektiivid soovivad, siis võib muidugi teha ka virtuaalproove või harjutada individuaalselt. Loomulikult peab juhendajate töötasu säilima, sest ka ettevalmistustöö ja kokkuvõtete tegemine ning kollektiivi vaimsuse ülal hoidmine on tasustamist väärt.
Laulu- ja tantsupidu ei ole pelgalt sündmus Tallinnas, vaid laiem liikumine. Kui me kriisi seljatame, siis on oluline alustada väikestest sammudest ning liikumise taastamisel on suur roll kohalikel, maakondlikel ja regionaalsetel pidudel, kus saab kõigile kollektiividele pakkuda esinemisvõimalust, mis taastaks enesekindlust kandideerimaks suurele peole. On ilmselge, et ka need peod peavad kätkema kvaliteeti ning neid pidusid ei ole võimalik korraldada entusiasmist ja ainult kohalike omavalitsuste rahakotist. Ka Eesti rahvakultuuri keskuse ja Eesti kultuurkapitali projektitoetused on selleks liialt napid. Teeme riigile ettepaneku luua maakondlik rahvakultuuri arendustegevuse programm, kust on võimalik taotleda lisaraha kohalike laulu- ja tantsupidude korraldamiseks ning selle liikumise ühistegevusteks.
Loo lõpetuseks soovime väga, et järgnevad sammud viiksid meid targa tuleviku kujundamise, lisarahastuse, tugevalt toetatud maakondlike traditsioonide, karismaatiliste ja väärtustatud juhendajate, pühendunud koorilauljate, tantsijate ja muusikute toel elujõulise laulu- ja tantsupeo liikumise taastumiseni.
Lugu ilmus 11.03.2021 Tartu Postimehes. Pilt: Tartu Postimees
