Astusin 2000. aastal õppima Eesti Põllumajandusülikooli maamajanduse juhtimist ja ühistegevust, eriala kirjelduses lubati koolitada välja omavalitsusjuhte. Täna, liitudes mittetulundusühinguga POLIS on mul selja taga kaheks aastat praktilist kogemust kohaliku omavalitsuste volikogu ja valitsuse liikmena ning oma õpingute käigus olen uurinud omavalitsuste koostööd, haldusreformi, tulemuspõhist eelarvestamist ning nüüd uurin põhjalikumalt hariduspoliitiliste otsustusprotsesside parendamise võimalusi.
Vaadates foorumil „ Kohalik omavalitsus Eesti riikluse taastamise ja arengu teel – 30 aastat“ arutlusele tulevaid teemasid ja esinejaid on hea meel näha, et naistepäeva pärastlõunal keskendume koos teadlaste, riigiametnike, poliitikute, omavalitsusjuhtidega nii minevikule kui ka tulevikule.
Pean oluliseks mineviku mäletamist ja sellest õppimist, kuid rohkem paeluvad mind teemad, kuidas edasi? Selge on see, et kohaliku omavalitsuse panus Eesti riigi taastamisse on märkimisväärne, sest juba aastal 1989. võeti vastu kohaliku omavalitsuste aluste seadus, mida peetakse kaasaegse omavalitsussüsteemi taastamise lähtedokumendiks. Just Polise eestvedamisel on kokku pandud mitmeid põhjalikke kogumikke, kus on Eesti kohalike omavalitsuste ja liitude taastamist ja arengut kirjeldatud.
Koostamisel on Kultuuristrateegia 2030 ning seal on toodud välja neli olulist väljakutset, mis järgneval perioodil Eestis ees seisavad: kahanemine, digipööre, rohepööre ja kriisid. Kuid milliseid lahendusi ja muudatusi need väljakutseid toovad kohalikele omavalitsustele tervikuna? Elanike arvu kahanemine on enamus omavalitsustele suureks mureks, kui välja arvata pealinn ja kuldne ring, kuhu elanikud on koondumas. Peab tunnistama, et omavalitsustes on digipööre jäänud aeglaselt tiirutama ning siin on tohutult võimalusi arenguks, et muuta ametnike tööd veelgi tõhusamaks ja elanikele e-teenused mugavamalt kättesaadavamaks. Alustada tuleks muidugi kiire interneti jõudmisest maapiirkonda üle-Eesti. Julgen öelda, et rohepöördeks peavad omavalitsused teadlikkust tõstma, sest tihtilugu jääb see mõtlemine kinni jäätmekorralduse ja majade energiatõhususse, mis on mõlemad küll olulised teemad, kuid me peame vaatama veel kaugemale ja sügavamale. Kriisideks valmistumisel on kindlasti omavalitsustel veel arenguruumi ning oluline on käimasolevast kriisist õppida ning erinevateks kriisireguleerimisteks ja hädaolukordadeks tulevikus paremini valmistuda.
Selleks on vaja rohkem omavalituste vahelist koostööd, usaldusväärset suhet riigiga, tulevat üleriigilist liitu ning toimivat regionaalpoliitikat.
Omavaheline koostöö
Tartu Linnavolikogu esimees räägib tänasel foorumil meile kohalike omavalitsuste koostööst ja ka kultuuripealinnast. Tean juba isiklikust kogemusest, et Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 on kõige reaalsem ja laiaulatuslikum koostööprojekt kohalike omavalitsuste ajaloos, sest ühise eesmärgi nimel tehakse süsteemselt koostööd ning ollakse valmis panustama ka ressursse, et see ajalooline sündmus saaks väärikalt ellu viidud. Vaadates ees rohepöördega seonduvaid väljakutseid on hea meel, et Tartumaa omavalitsused on leppinud kokku maakonna kliima ja energiakava koostamises. Lisaks tegeleb Tartumaal Eestis veel ainulaadse omavalitsuste ühisasutuse moodustamise analüüsiga, et kõik koos hakata pidama ühist erituge vajavate laste kooli.
Usaldusväärne suhe riigiga
Olles osaline Eesti Linnade ja Valdade Liidu kolme töörühma töös on hea meel tõdeda, et riik on hakanud järjest enam vaatama kohalike omavalitsuste poole ning on siiralt huvitatud ühisest koostööst. Tundub, et jäme joon riigi ja kohalike omavalitsuste vahel muutub kohati kitsamaks ning koostöö sisulisemaks. Selle üle on ainult väga hea meel! Kuid arenguruumi on veel küllaga ning ikka tundub, et riik arvab, et kohalikud omavalitsused ei tee piisavalt ning loomulikult arvavad kohalikud omavalitsused riigi kohta sama. Näen, et järgnevate aastate peamine fookus peaks olema suunatud riigi ja omavalitsuste suhete parandamisele ning seda saab teha ainult siis, kui omavalitsused on riigi jaoks usaldusväärne partner- me peame olema senisest veelgi süsteemsemad, analüütilisemad, progressiivsemad ja innovaatilisemad.
Üleriigilise liidu võtmeroll
Kuigi omavalitsusi on Eestis vaid 79 tundub mulle siiski loogiline, et suhtlus riigiga on kõige efektiivsem läbi Eesti Linnade ja Valdade Liidu. See tähendab eelkõige seda, et liit peab panustama veelgi rohkem, et oma liikmeid tundma õppida ning suunata omavahel häid kogemusi jagama. Mulle meeldiks väga, kui me teeksime omavalitsuste vahelisi kokkuleppeid ka nendes küsimustes, mis ei vajagi riigiga läbirääkimist. Idee on alustada koostöös Rahvamajade ühendustega hea tava koostamist rahvamajade toetamiseks ja kultuurivaldkonna arendamiseks. Liidu juurde võiks olla moodustatud oma innovatsioonitiim, kes muudkui piloteerib ja katsetab ja jagab kogemusi, et suures plaanis omavalitsuste teenuste taset tõsta ja arendada.
Regionaalareng ja koostöö
Vaadates maailma Lõuna-Eestist, siis julgen öelda, et regionaalne areng on jätkuvalt ja karjuvalt aktuaalne. Me peame tänasest jõulisemalt tegelema regionaalpoliitikaga ning tagama, et väärt elukeskkonna ja elanike heaolu oleks tagatud igas Eestimaa paigas. Paneeldiskussioonis räägitakse sellest, et kuidas maakonna strateegiad saaksid kaasa aidata regionaalsele arengule, milline roll on neil riigi planeerimise süsteemis. Vaadatakse ka peeglisse, sest tihtilugu on just omavalitsused maakondades need, kel on raske üksikhuvidele laiemalt pilti ja vaadet eelistada. Ja lõpetuseks muidugi küsimus riigile- kuidas maakondlikes ja regionaalsetes strateegiates kokkulepitut rahastada- sest paraku omavalitsuste rahastamine on tihedalt seotud riigi otsuste ja võimalustega.
