Mida teha?

Tartumaa rahvastikuprognoos 2040. aastaks on positiivne, oleme Harjumaa järel ainus maakond, mis on kasvava rahvaarvuga, kuid üldpilt on nukker. Mida teha, et inimesed tahaksid elada väljaspool pealinna? Mida teha, et elu oleks võimalik ka väikelinnades ja maal?


Tegevuste nimekiri saaks kilomeetripikkune, kuid vaatlen lähemalt viit aspekti: elu-ja töökoht, elukeskkond, haridus ja vaba aeg.

Õnnelikud on need, kel täna sobiv elukoht väikelinnas või maal olemas. Neid, kes soovivad maal elades elukohta vahetada või linnast maale tulla, võivad oodata ees raskused. Esiteks ei ole olemas piisavalt kaasaegseid elamispindu, mida üürida või osta. Riik on teinud algust nn üürimajade programmiga, kuid enamus omavalitsusi jääb sellest kõrvale, sest omaosalus on suur ning põletavate investeeringute loetelu on niigi pikk. Kinnisvaraarendajate soov maapiirkonnas maju või kortereid ehitada on kasin, sest ehitushinnad on võrdsed nii linnas kui maal, aga kinnisvara väärtus on maal oluliselt madalam kui linnas. Vähemalt seni. See on üks põhjus, miks maal on kodulaenu keerulisem saada. Eestis on pank, kes ei võta vastu isegi laenutaotlust, kui planeeritav majaehitus jääb rohkem kui viie kilomeetri kaugusele Tartu linnast. Ebavõrdne on olukord, kus maal ehitades nõuab pank lisatagatist või suuremat omaosalust, sest kinnisvara turuväärtus on madalam kui ehituse maksumus. Kas riik võiks ja peaks andma pankadele garantii, et elu on võimalik ka maal?

Eelduseks, et elu oleks võimalik ka maal, on vaja tasuvaid töökohti või piisavalt mugavaid ühendusi. Maapiirkonnas tuleks soodustada just väikeettevõtlust – riik peaks mõtlema eelkõige bürokraatia vähendamisele ja võibolla ka erinevatele maksusoodustustele ja toetustele. Loomemajandusel on Eestis tohutu potentsiaal, mida peaks viima linnade inkubatsioonikeskustest välja ka maapiirkondadesse. Koolitada ja nõustada tuleks loovaid inimesi üle Eesti, et tekiks julgust ideid realiseerida ka väljaspool suurlinnu. Tihtilugu saab ettevõtluse alustamisel takistuseks ruumide puudus, ka siin võiks riik appi tulla ning korda teha riigile kuuluvaid hooneid väikelinnades, mida saaks äripindadeks või kaugtöökeskuseks välja rentida. Järjest enam muutub “kodukontoris” töötamine normaalsuseks ning hea interneti-ühenduse korral ei pea kulutama aega, et tööle sõita. Kiire internet on ülioluline ning riik peaks suutma tagada selle kõikjal. Miks ei võiks ka start-upindus kolida maale, sest äri käimalükkamisega saab tegeleda ka varbad kasteheinas.

Ühistranspordivaldkond on ajale ja inimeste vajadustele juba ammu jalgu jäänud. Transport peaks olema nutikas ja vajaduspõhine – liikuma peaksid pääsema vastavalt vajadusele sobival ajal ka väiksemate külade inimesed. Elvast Tartusse ja vastupidi kulub bussiga sõitmiseks ligi tund, kuigi tegelikult oleks realistlik see maa läbida oluliselt lühema ajaga. Rohkem peaks liinivõrku ümber korraldama ning lisama tipptundidele ekspressliine. Tasuta transpordi tõttu on tekkinud olukordi, kus kõik sõita soovijad ei mahugi bussi ning seega on inimeste olukord pigem halvenenud. Rongide graafikud võiksid olla tihedamad ning võimalus rongiga tööl käia peaks olema nii linna kui maale.

Elukeskkond on maal oluliselt mõnusam kui linnas, kuid selle parandamiseks annab veel palju ära teha. Läheduses peaksid olema koolid, lasteaiad, huvikoolid, perearst, apteegid, poed ning hea elukeskkonna loovad haljasalad, pargid, rannad, matkarajad, puhkekohad jt. Valdavalt ongi maal looduskaunis, kuid muret teevad lagunenud hooned ja hooldamata kinnistud. Lagunenud hoonete lammutamiseks oleks vaja suuremat riigi tuge ning riik peaks hooldama heaperemehelikult oma kinnistuid. Ka meie vallas on riigile kuuluvaid alasid, kus hein on rinnuni, mis suveperioodil muutuvad lisaks silmariivele ka tuleohtlikuks.

Hariduses peavad olema võrdsed võimalused nii maal kui linnas. Oluline on, et lastel oleks sõbralik ja kaasaegne arengukeskkond ning õpe oleks lapsekeskne. Õpetajad toetaksid parimal viisil laste, ka erivajadustega laste, arengut. Siin on eelis just väikekoolidel ning personaalsel lähenemisel, seega peaks enne üldist survet koolivõrku optimeerida põhjalikult kaaluma, mis on parim piirkonna lastele. Võibolla on vaja muuta seadust ning võimaldada paindlikkust kooli juhtimises või tugiteenuste korraldamises, selmet viia kõik lapsed kokku “mammutkooli”. Mõtteviisi muutust ja paindlikkust on vaja ka õpetamises ja koolikorralduses, miks ei võiks olla mõne aine õpetaja hoopis muult elualalt, andes ainele lisandväärtust. Õppetöö saaks korraldada külalisõpetajale sobiva koormuse ja intensiivsusega. Maakoolides on eriti oluline korraldada lastele silmaringi avardamiseks ekskursioone ja õppekäike ning igal laps peaks käima mõnes huviringis. Kooli juhtimises peaks tõusma kogukonna roll ja eripära.

Tihtilugu ütlevad linnainimesed, et maal on igav, ei ole piisavalt kohvikuid, kontserte, kino ja teatrit. Kohvikuid ei ole ehk tõesti piisavalt, kuid Elva piirkonnas kompenseerib seda kord aastas kohvikute päevade rohkus, kuid muu meelelahutusega on väga hästi. Kogu aeg toimub midagi ning tuleb teha valikuid, sest kõiki lahedaid ettevõtmisi ei ole võimalik külastada. Elva linnas on isegi oma teater. Maal on säilinud ka väga hea raamatukogude võrgustik, see on koht, kus me kõik peaksime käima tihedamini vaimu toitmas. Maapiirkondades on lai valik laulukoore, tantsurühmi, ansambleid, teatritruppe, kus kaasa lüüa ja vaba aega veeta. Sportimiseks on suurepärased võimalused nii vabas õhus kui koolivõimlatest.

Selleks, et elu ei koonduks pealinna, on vaja muuta riigiametnike ja poliitikute mõtteviisi ja otsuseid, mis võimaldaks mõnusat elu kõikjal Eestis. Omavalitsused peavad andma parima kvaliteetsete teenuste pakkumisel ja elukeskkonna arendamisel. Lisaks kamaluga positiivset ellusuhtumist ning siis juba ongi elu võimalik ka maal.

Artikkel ilmus Elva Postipoisis 27. juulil 2018.

Leave a Reply

Address
304 North Cardinal St.
Dorchester Center, MA 02124

Work Hours
Monday to Friday: 7AM - 7PM
Weekend: 10AM - 5PM