Lasteaiaõpetajad väärivad emotsionaalset kindlust ning neid tuleb kohelda võrdväärselt meditsiini-, pääste- ja sotsiaaltöötajatega.
Lasteaed on varsti erandlik asutus, mis eriolukorras ja koroonakriisi ajal töötab. Vähesed omavalitsused on lasteaiad sulgenud, sest on soov pakkuda tuge nendele vanematele, kes on sunnitud vaatamata eriolukorrale tööl käima.
Õnneks on enamik vanemaid võtnud üleskutset tõsiselt ning ei vii lapsi lasteaeda. Elva vallas oli eelmise nädala neljapäeval lasteaedade ja hoidude ligi 860st lapsest kohal 11. Mõned lasteaiad olid suletud, kuid mitte seetõttu, et nii oleks otsustatud, vaid seetõttu, et vanematel on võimalus lapsi koju jätta. Ka Elva vallal on olemas valmisolek avada ööpäevaringne lasteaed, kuid senini pole selleks vajadust olnud.
Õpetajad ja juhid on mures
Hoolimata laste väikesest arvust lasteaedades on lasteaiajuhid ja -õpetajad murelikud. Päevad mööduvad, eriolukord karmistub ning lasteaednikud hoiavad vapralt lapsi, kelle vanemate jaoks on teenus hädavajalik.
Tekib küsimus, kas lasteaiaõpetajad peaksid tööl kandma maske ja kindaid? Ühtpidi on antud infot, et maske peaksid kandma ainult need, kes on haiged, aga teisalt räägitakse, et maskiga on ikkagi parem kui maskita. Kas lasteaedades ikka jätkub piisavalt desinfitseerimisvahendeid? Kas maskid ja kindad on lasteaedades üldse olemas, kui isegi meditsiinitöötajatel kipub varusid nappivat? Kui jälgida maski kandmise reegleid, siis on ühe lasteaiarühma maskide vajadus ühes kuus ligi 200 maski. Sellist kogust on praegu väga keeruline välja võluda.
Teiseks on täiesti arusaamatu, miks ei kuulu lasteaiaõpetajad nende inimeste hulka, keda eelisjärjekorras koroonaviiruse haiguse COVID-19 suhtes testitakse. Ka epidemioloog Kuulo Kutsar on juhtinud tähelepanu, et riskirühma nimekirjas peaksid olema kirjas ka lasteasutuste õpetajad. Tegemist on töötajatega, kes tegelevad lastega, kes tulevad väga erinevatest peredest ning lõpuni kindel olla ei saa ju keegi, et nende laste pereliikmed ei oleks kokku puutunud viirusekandjatega. Ka on mõeldamatu, et lasteaiaõpetajad suudaksid täita eriolukorra juhiseid, et tuleb hoida üksteisest kahe meetrist distantsi ja korraga ei tohi koos olla rohkem kui kaks inimest.
Segadusttekitav on seegi, et mida tuleb teha siis, kui selgub, et mõnel lapsevanemal tuvastatakse positiivne test. Kas see tähendab, et lasteaed tuleks sulgeda või peaks kogu hoone desinfitseerima? Või tuleb lasteaed sulgeda siis, kui lapsel või töötajal selgub positiivne testitulemus? Kuidas see saab selguda, kui tegelikult testimisvõimekus on peaaegu olematu? Kui kauaks peaksid lasteaiad erinevatel juhtudel suletuks jääma? Segadust on omajagu.
Paljud ei mõista olukorra tõsisust
Kolmandaks teeb õpetajaid murelikuks see, et järjest enam on kuulda vanemate arutlusi, et järgmisel nädalal võiks tuua lapsed juba mängima, kui on ka teisi lapsi mängima tulemas. See näitab selgelt, et olukorra tõsidus ei ole jõudnud kohale ning paratamatult tekib lasteaednikel tahtmine saada põhjendust või tõendit, et lapsevanemal ikkagi on hädavajadus laste lasteaeda toomiseks. Mitte, et lapsel on igav või on vanematel koos lastega keeruline kaugtööd teha.
Ma ei tea, kas siinkohal aitab kirjaliku põhjenduse nõudmine, küll aga põhjalik ja lõputu selgitustöö: jah, lasteaiad on küll avatud, aga kui sul ei ole hädavajadust tööle minna, siis ei tohi lapsi lasteaeda tuua. Samas ei saa eeldada, et pered, kus on kooliealised lapsed, peaksid hoidma ja hoolitsema pere nooremate eest – me ei saa ära unustada, et neil ei ole koolivaheaeg, vaid nad on distantsõppel ning peavad tegema intensiivselt tööd.
Pinged kollektiivides
Mida nädalad edasi, seda enam hakkab kollektiivi pingeid lisanduma. Lasteaias on rühmi, kus lapsi ei ole ja õpetajad ei pea tööl käima, teisalt on olemas need, kes peavad tulema iga päev tööle ja panevad sellega ohtu oma tervise. Sealsamas tundub mõistlik, et vanemaealised õpetajad ja kroonilised haiged ei tohi eesliinile minna. Eks töökorraldus sõltub ka väga palju asutuse juhist ja majasisestest kokkulepetest, kuid päris võrdset koormust kõigile pakkuda eriolukorras siiski on keeruline. Palka saadakse aga võrdselt.
Jah, ka lasteaiaõpetajal on võimalik teha kodukontoris ettevalmistustöid või aastat kokkuvõtvaid tegemisi, kuid see ei ole kindlasti sama intensiivne ja töömahukas, kui olla lasteaias päriselt kohal. Lasteaiaõpetajad ütlevad, et paari üksiku lapsega on oluliselt keerulisem, kui kogu rühmaga, sest lastel on keeruline mõista, kus on teised ja paratamatult hakkab neil ka igav ning tekib koduigatsus.
Päev päevalt hakkab tekkima mure, kas kodus olles ikkagi töötasu säilitatakse või peab hakkama muretsema pere majandusliku olukorra pärast. Loodetavasti pakub riik siinkohal omavalitsutele tuge ning kellegi palka vähendama ei pea.
Sotsiaaldemokraadid on seisnud lasteaiaõpetajate eest kogu aeg. Ligi paarkümmend aastat tervitame neid igal naistepäeval magusa kringli ja südamlike soovidega, kuid nüüd on vaja võidelda selle eest, et ka lasteaiaõpetajad saaksid turvaliselt tööle minna.
Esimene samm, mida valitsus saab teha, on anda lasteaiaõpetajatele kindlus, et kahtluse korral on ka neil võimalus teha koroonaviiruse test. Öeldakse, et test on emotsionaalne vajadus ja pole enam vahet, kas testitakse või mitte. Siinkohal arvan, et lasteaiaõpetajad on need, kes väärivad emotsionaalset kindlust ning neid tuleb kohelda võrdväärselt meditsiini-, pääste- ja sotsiaaltöötajatega. Arvestada tuleb sellega, et lasteaiaõpetajad ei saa jälgida koroonakriisi kõige olulisemat soovitust –püsi kodus!
