Tõeliselt inspireeriv oli kuulata täna Marju Lauristini, kes rääkis hariduse tulevikuvisioonist. Olin kaasatud Haridus- ja Teadusministeeriumi mõttetalgutele „Sisehindamisest järelevalveni.Kas midagi on pildil puudu või hoopis üle?“. Arutelu laudkondades oli huvitav,kuid vau-efekti tekitas Marju ettekanne.
Ma ise ka räägin palju sellest, et Eesti eduka majanduse võti on hea haridus, kuid tegelikkuses on hariduse mõju kordades olulisem kui riigi majanduslik edu. Haridus peab suurendama riigis HEAOLU. Meie eesmärk on see, et iga laps saaks hea ja väärilise hariduse, kuid kas meie haridussüsteem arvestab piisavalt muutuva keskkonnaga, mis seab uusi väljakutseid.
Haridus peab suurendama riigis HEAOLU.
Loomulikult on koolis saadud teadmised olulised, näiteks erinevate tuumvaldkondadega seotud teadmised ja oskused nagu keelteoskus, loogilise ja matemaatilise mõtlemise oskus. Kuid kas me õpetame tänases koolis piisavalt neid oskusi, mis on hädavajalikud, et hakkama saada tulevikus, kus me täna ei oska isegi öelda, millistele ametitele üleüldse töötajaid vaja on? Või kui mõtleme missuguseid ühiskonnaliikmeid soovime täna kujundada?
Marju rõhutas, et tulevikus on isiksuse väärtustel, identiteedil, õppimisvalmidusel tööturul sama palju kaalu kui pädevusel ja ametioskustel. Eesti hariduse tulevik on personaliseerimises- me peame suutma pakkuda õpilasele võimaluse valida talle sobiv õppekava lähtuvalt tema võimetest ja huvidest, nn õpirajad. Me peame pakkuma moodulite põhiseid paindlikke õppekavasid oluliselt varasemas kooliastmes, kui seda tänane gümnaasium. Ka oskus teha valikuid, milliseid teadmisi omandada on omaette oskus, mida tuleb arendada ja mille kunsti valdavad vaid vähesed.
Eesti hariduse tulevik on personaliseerimises- me peame suutma pakkuda õpilasele võimaluse valida talle sobiv õppekava lähtuvalt tema võimetest ja huvidest
Me peame kaotama ära seinad ja müürid haridusastmete, haridusasutuste ja huvihariduse vahel, me peame pakkuma terviklikke mooduleid ning võimalust liikuda hariduskeskkonnas ning teadmisi koguda. Tulevikus peaksid koolides töötama õppelogistikud, kes aitavad õige tee valida. Marju tõi välja, et miks ei võiks tulevikus olla juba leiutatud individuaalseõppe algoritmid, mis aitavad seda individuaalset õppeteed kujundada.
Aga millised on need oskused ja võimekused, mille arendamisele me peaksime täna koolides rõhku panema? Neid on tegelikkuses meeletult palju, aga ma toon siinkohal välja need, mis jäid eredamalt meelde. Rööprähklemivõimekus ilma stressi sattumata, oskus ennast ümber lülitada. Siit tulenevalt ka stressitaluvus ning toimetulek keerukate olukordadega. Riskivalmiduse puudumine ja valmisolek muutusteks on probleem, mis tuleneb paljuski sellest, et meil on justkui keelatud eksida ning vigade tegemine ei ole lubatud. See tekitab juba eos paanikat muutuste ees.
Aga veel: kriitliine mõtlemine, analüüsioskus, enesereflektsioon, seoste loomise oskused, kujutlusvõime, keeruliste tekstide mõistmise oskus, enesejuhtimine ja vastutuse võtmine, projektijuhtimine, oskus tegutseda meeskonnas, hinnata ja rakendada oma võimeid, empaatia, loovus, eneseväljendusoskus, dialoogivõime, eetilisus, kiire japaindlik reageerimine uutele vajadustele ja võimalustele, ootamatute seoste ja lahenduste leidmine, kodanikupädevus ja kultuurikompetents, õiguslik ja poliitiline kompetents,
Meie edukas e-riigis on tegelikkuses kehval järjel digioskuste rakendamise oskus. Meil on olemas digiinfrastruktuur, populaarsed on laste robootikaringid, kuid mis sellekõigega peale hakata. Kuidas seda ühiskonna kasuks rakendada? Meil ei olepiisavalt teadmisi digihügineenist, andmete turvalisusest ja analüüsist. Me ei õpeta looma reaalse ja virtuaalse keskkonna vahel seoseid.
Meie ees seisavad väljakutsed, millele me peame paindlikult reageerima ja vastuseid otsima.
Meie ees seisavad väljakutsed, millele me peame paindlikult reageerima ja vastuseid otsima. Uus lähenemineeeldab muutusi lisaks mõtteviisile ka hindamises ning õpetajate kutsestandarditest. Me ei saa vaadata samu näitajaid, kui me tegelikult tahame mõõta hoopis midagi muud. Kas üleüldse PISA testi tulemused näitavad neid tulemusi, mida peaks meile andma nüüdisaegne õpikäsitus? Kas me tahame üleüldse mõõta oma haridustulemusi PISA testiga? Loodame, et sisulised hariduse diskussioonid saavad olema ka eelseisvate valimiste fookuses. Aitäh Marju!
Pilt on tehtud ESTA Kongressil, 25.10.2018