Iga kriis kätkeb peale probleemide ja valu ka uusi võimalusi. Loomulikult on kriisi operatiivsel juhtimisel esmatähtis hoida meie inimeste tervist, kuid tegutseda tuleb ka selle nimel, et pered ei langeks koondamiste tõttu vaesusse ja et kõik õpilased saaksid kooliaasta korralikult lõpetada. Keskenduma ei peaks üksnes kriisieelse olukorra taastamisele, vaid igas valdkonnas tuleb mõelda, kuidas teha paremini, et ühiskonda edasi viia. Pakume välja ühe idee Eesti koolihariduse uuendamiseks, mis aitaks ühtlasi edendada maaelu.
Reeded koduõppepäevaks
Eriolukorra kehtestamise järel raginaga käima läinud, aga nüüdseks hea hoo sisse saanud distantsõpe on tõestanud valmisolekut suuremahuliseks klassiväliseks õppetööks. Kui hariduselu jaoks on tegu suuresti uue asjaga, siis paljud tööandjad muutsid kaugtöö juba aastaid tagasi tegelikkuseks.
Meie koolisüsteem on tugevalt mõjutatud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse tööstuslikust pöördest: töölised läksid tehasesse ja saatsid ka oma lapsed kella kaheksaks kooli. Sellist lähenemist on küll püütud viimasel aastakümnel murendada. On koole, kus nädalavahetuseks kodutöid ei anta, ja koole, kus tunnid algavad hiljem, et õpilased ei oleks liiga unised. Enne kriisiolukorda tehti ka siin-seal üksikuid koduõppepäevi, et arendada õpilastes uusi oskusi ning pakkuda õppetöös vaheldust. Aga mis oleks, kui edaspidi käiksid õpilased koolis senise viie päeva asemel vaid neljal päeval nädalas?
Reede oleks päev, mil saaks keskenduda tuleviku- ja võtmepädevuste arendamisele. Projektõpe, loomingulised ülesanded, lugemine, liikumist eeldavad tunnid, eneseanalüüs, grupitööd suhtluskanalites – kõik see võiks kuuluda sellesse päeva. Reedel ei peaks kolima koos tavapärase tunniplaani ja õpetajatega virtuaalmaailma ega omandama näiteks matemaatikas või füüsikas uut peatükki, küll aga sobiks see päev kirjanduslikuks aruteluks. Olukorras, kus tulevikutöö tähendab nagunii paljude jaoks osalist kaugtööd, virtuaalseid meeskondi ja elektroonilist klienditeenindust, on ju loomulik, et õpilased juba koolis sellise töövormiga harjuvad.
Koduõppe reede eeldaks õpetajatelt uudset lähenemist õppetööle ja esialgu ka rohkem pingutust. Aga pikemas plaanis annaks see neile võimaluse tegelda enda arendamisega ja teha rohkem koostööd kolleegidega, mis kindlasti annaks uut särtsu õpetamise kvaliteedile. Sellisest koostööst sünniks tõenäoliselt uusi „reedeseid projekte“, mis paneksid ka õpilastel silmad särama. Näeme siin võimalikku lahendust või leevendust väga teravale õpetajate järelkasvu probleemile. Värske TALISe raport tõi välja, et nooremate kui 35aastaste õpetajates seas on tervelt 41 protsenti neid, kes ei kavatse koolis üle viie aasta töötada. Noored inimesed hindavad oma töö juures kõrgelt paindlikkust. „Paindlikud“ reeded motiveeriksid seega noorema põlvkonna õpetajaid.
Kindlasti on peresid, kus pole võimalik või siis turvaline jätta lapsed reedeks koju iseseisvalt õppima. Loomulikult saaksid soovijad ka reedel kooli tulla ja seal kõike kaasa teha. Neid ootaks koolimajas valveõpetaja ning vajadusel oleks laste päralt ka arvutiklass, raamatukogu ja spordisaalid, ehk võimalused, mida kodus ei pruugi olla. Aga traditsioonilist õppetööd seal reedeti ei toimuks.
Usume, et koduõppepäevad mõjuvad positiivselt õpilaste vaimsele tervisele ja õppeedukusele.
Uuringute tulemused näitavad, et Eesti koolilaste seas esineb väga palju depressiivsust ja napib koolirõõmu. Üheks põhjuseks on kindlasti pingeline õppetöö, mida koolivabad reeded aitaksid leevendada. Koduõppe korral on õpilasel tavaliselt võimalik ise valida, mis kell ta koolitööga alustab ja kas ta teeb oma ülesannet laua taga, põrandal või õues, vaikuses või taustaks muusikat kuulates, just nii nagu talle õppimine kõige paremini sobib. Tihtilugu algab laste päev varavalges koolibussis või ummikus autos istudes. Paljud lapsed võidaksid reedeti füüsiliselt kooli mitte minnes tunni-poolteist, mida saaks kasutada näiteks mõne hobiga tegelemiseks.
Märtsi keskel alanud lausdistantsõpe näitas, et tehniliselt oleme selleks valmis, ent kas me oleme valmis ka nii suureks mõttemaailma muutuseks?
Pool elu maale
Mõnedki lapsevanemad on tunnistanud, et tänu kriisiaegsele koduõppele said nad üle mitme aasta süveneda sellesse, mida nende lapsed koolis päriselt teevad ja mida täpselt õpivad. Distantsõppe päev võimaldab ka tulevikus oma lapse õpingutele rohkem kaasa elada, mille tulemusel omakorda paraneb side lapse ja vanema vahel.
Kodus õppimise päev annab emadele-isadele ka suurema tõuke oma tööandjaga kokku leppida, et reede on kaugtööpäev. Eriolukord õpetas meile, et väga paljudes ametites on võimalik distantsilt ja eri suhtluskanaleid kasutades isegi tõhusamalt asju ajada. Plusse on veel: nädalas paaril päeval kaugtöö tegemise mõjul suureneb märgatavalt töötajate rahulolu, väheneb liikluskoormus ning kahanevad kütuse-, riide- ja väljas lõunatamise kulud. Mõistagi ei tule kodutöö aga nii mõneski ametis kõne alla.
Neljapäevasel koolinädalal oleks ka regionaalne mõõde. Näiteks Tallinnas elav pere, kelle suvekodu on Saaremaal, jõuab sinna enamasti koolivaheaegadel. Muul ajal tundub ebapraktiline võtta ette sõit, kui kohapeal saab olla pool nädalavahetust.
Aga kui lastel on koolis kaugõppe- ja vanematel kodukontoripäev, saab pere Tallinnast lahkuda neljapäeval – tunnetuslikult pikeneb maal oleku aeg kaks korda. Nii võiks sõidu ette võtta sagedamini. Seda ka talvel ja sügisel: osta naabertalust piima ja mune ning toetada kohalikku kultuurielu ka väljaspool suvehooaega.
Edasi oleks loogiline anda sellistele „kahepaiksetele“ peredele võimalus suunata veerand oma üksikisiku tulumaksust teise koduvalda – sealne omavalitsus saaks näiteks raha juurde, et talvel teid lumest puhtaks lükata ja suusaradu hooldada. Koos inimestega kolib maale tagasi ka rohkem oskusteavet ja sotsiaalseid kontakte, alguse saavad uued loomingu- ja äriprojektid ning areneb kogukonnaliikumine.
Koroonakriis tõestas, et Eesti kool, lapsed ja lapsevanemad distantsõppega hätta ei jää. Kasutame seda kogemust ja läheme üle sellisele koolinädalale, kus reede on koduõppepäev. See annab meie lastele tulevikus vajalikke uusi kogemusi, aitab tuua vanemad haridusele lähemale ning ühtlasi julgustab täiskasvanuid paindlikumalt tööd korraldama. Boonusena võib arvestatav hulk inimesi kolida osaliselt maale elama.
Loo autorid: Marika Saar ja Lauri Läänemets, lugu ilmus 25. mail Õhtulehes
