Tartu Postimehes, 9. jaanuaril ilmus minu arvamuslugu haldusreformi teemal Nõo valla näitel. Pidasin vajalikuks avada minupoolne vaatenurk haldusreformile Nõo vallas. Tegemist on aastapikkust arutelu kokkuvõtva looga, mille lõpetuseks peab tõdema, et vaatamata kõigele on 12 ikkagi suurem kui 1:)*
Haldusreformi seadus ütleb, et pärast järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi peab omavalitsusüksuse vähim suurus olema 5000 elanikku ja soovituslik suurus lausa 11 000 elanikku. See tähendab, et ligi 80 protsenti omavalitsustest peab leidma omale vabatahtlikult partneri(d), muidu alustab valitsus sundliitmist. Nõo vallas oli 2017. aasta alguses 4170 elanikku. Nõo vald ei ole suutnud leida omale ise partnerit, seega ootab valda ees sundliitmine.
Üldiselt seostuvad inimestel haldusreformiga pigem hirmud ja ohud, selle positiivseid külgi ei suudeta näha. Reform juba iseenesest tähendab muudatusi ning muudatused teevad inimesed ettevaatlikuks ja närviliseks. Tavaliselt muretsetakse selle pärast, kas kool ja lasteaed jääb kodukohta, kus peab hakkama käima perearsti juures, apteegis või poes. Loomulikult on inimesi, kes muretsevad, kas neil uues omavalitsuses töökoht säilib või kas praegune volikogu liige ikka osutub uude volikogusse valituks. Kui süveneda inimeste hirmudesse, ei ole need enamasti seotud valla keskuse asukohaga, vaid omavalitsuse teenustega. Käimasolev haldusreform on peamiselt juhtimisreform ega puuduta otseselt pakutavaid teenuseid. Kohalik omavalitsus peab edaspidigi täitma kõiki seniseid ülesandeid ja riigi eesmärk on suurendada veelgi omavalitsuste osa teenuste osutamisel.
Tegelikkuses on inimestel vallavalitsuse kui ametiasutusega üsna väike kokkupuude. Püüdsin meenutada kordi, kui olen ise pidanud vallamajja minema. Seda on kümne Nõos elatud aasta jooksul juhtunud täpselt kaks korda – laste sündide registreerimiseks. Hiljuti täitsin raieloa taotlemise avalduse, mille digiallkirjastasin ja edastasin valla üldmeilile. Asjaajamist lihtsustavad järjest arenevad e-teenused ja kohale minna pole paljudel juhtudel enam vajagi. Kindlasti on sagedamini asja vallamajja neil inimestel, kes vajavad sotsiaaltoetusi või -teenuseid, kuid sotsiaalvaldkonna spetsialistid jäävad üldjuhul praegustesse vallakeskustesse ka pärast ühinemist. Siseministeeriumi 2014. aastal tellitud elanike rahulolu uuring käsitles ka suhtlust kohaliku omavalitsusega (küsitleti 1518 inimest). Uuringust selgus, et enamasti ei ole elanikel vaja kohaliku omavalitsuse ametnikega eriti tihti suhelda: vähemalt korra tekkis viimase kaheteist kuu jooksul selleks vajadus 36 protsendil vastanuist ja see vajadus üha väheneb.
Õnneks on kadunud retoorika, et haldusreformi peaeesmärk on kulude kokkuhoid. Ei ole, on hoopis ressursside tõhusam kasutamine. Meil ei ole vaja igas vallas dubleerida tugistruktuure, meil on vaja juurde kvalifitseeritud spetsialiste, kes panustavad avaliku teenuse paremaks tegemisse. Paljudes omavalitsustes ei ole praegu haridus-, kultuuri- ja spordivaldkonna spetsialiste, lastekaitsespetsialiste, teede-, õigus- ja hankespetsialiste. Aga just need ametikohad võimaldavad arendada teenuseid, millest sõltub meie inimeste heaolu. Võtmeküsimus on spetsialiseerumine kitsamale valdkonnale, mis aitab parandada teenuste kvaliteeti ja tulemuslikkust. Haldusreformi tagajärjel tekkinud suurematel omavalitsustel on paremad eeldused võtta tööle täiskohaga pädevaid ametnikke.
Haldusreformi üks siht on suurendada omavalitsustes strateegilise juhtimise rolli. Volikogu ja valitsus peaksid keskenduma rohkem strateegiliste ja pikaajaliste arengute tagamisele, igapäevaülesannete lahendamine ja teenuste osutamine jääb aga ametnikele, allasutustele ning miks mitte ka kodanikuühiskonnale. Ehkki kokkuhoid ei ole otseselt haldusreformi põhieesmärk, nähtub kogemustest, et valitsemiskulud vähenevad omavalitsustes pärast ühinemist keskmiselt kolmandiku võrra. Peale spetsialiseerumise suurenevad omavalitsuste finantsvõimekus ja eeldused saada eelarvevälist raha. Tekib mastaabiefekt. Näiteks Viljandi valla ühinemise järel tehti uues vallas igal aastal korda 20 kilomeetrit teid, kuid enne ühinemist vaid viis kilomeetrit teid. Suutlikkus niisuguseid taristuprojekte ellu viia paranes seega neli korda. Kui iga vald võtab pangast 200 000 eurot laenu, on kaasnevad kulud tunduvalt suuremad ja laenutingimused kehvemad kui korraga miljoni euro laenamisel. Investeerimisvõimekus ühe elaniku kohta on üldiselt kasvanud kõigis ühinenud omavalitsustes.
Ühinenud ja suuremas omavalitsuses on oluline osa aktiivsel kogukonnal. Omavalitsuste kogemusest nähtub, et pärast ühinemist on suurenenud kogukondade ühtsustunne, külaelu on aktiveerunud ja tekkinud on uusi seltse. Selle soodustamiseks tuleb erilist tähelepanu pöörata kogukonna kaasamise ja rahastamise poliitikale.
Nõo vald on kaotanud raha: vabatahtliku ühinemisega oleks kaasnenud umbes 410 000 eurot ühinemistoetust. Sellest oleks olnud suur abi lasteaia, koolimaja või valla teede renoveerimisel. Nõo vallas on siiani eitatud haldusreformi vajalikkust ja selle vastu ka võideldud. Sellise pimeda vastuseisu tõttu on kaotatud päris palju võimalusi, mis tuleks tulevikus kasuks meie inimestele ja Nõo valla arengule.
Nõo vald on kaotanud aega ja seeläbi ka vabatahtliku ühinemise võimaluse. Jah, vald oli läbirääkimistes Ülenurme, Haaslava ja Kambjaga, kuid need arutelud jäid pinnapealseks, sest enamik laua taga istunuist ei soovinud tegelikult ühineda. Nõo vald on kaotanud võimaluse kujundada ise ühinemisleping ja -tingimused, tõstatada vallale tähtsaid teemasid ning neil teemadel kaasa rääkida. Nõo vald on kaotanud raha: vabatahtliku ühinemisega oleks kaasnenud umbes 410 000 eurot ühinemistoetust. Nõo valla investeerimisnimekiri on pikk ja ühinemistoetusest oleks olnud suur abi lasteaia, koolimaja või valla teede renoveerimisel.
Nõo vald on kaotanud võimaluse taotleda euroraha. Riik on lisanud määrustesse tingimused, et toetust saavad taotleda ainult need omavalitsused, kus on vähemalt 5000 elanikku. Nõo vallal oli plaan minna taotlema energiasäästumeetmest raha lasteaia renoveerimiseks, kuid need potentsiaalsed sajad tuhanded eurod jäävad sel korral saamata. Nõo vald on ka raisanud raha – haldusreformi seaduse põhiseadusega vastavuses oleku teemal riigikohtusse pöördumine tõi tuhandetesse eurodesse ulatuvad kulud.
Miks ei ole Nõo vald suutnud haldusreformi seadust täita? Sellest võiks lausa eraldi peatüki kirjutada, kuid lühidalt kokku võttes ei usu enamik volikogu liikmeid, et ühinemine Nõo valla arengule kaasa aitaks. Valitseb veendumus, et iseseisvana jätkata on ainuõige tee. Kahjuks ei ole seetõttu Nõo vallas peetud haldusreformi teemal sisulisi arutelusid, rahvakoosolekuid ega küsitlusi. Enne kui alustada arutelu selle üle, kas meie inimestele on parim lahendus liituda Ülenurme, Kambja või Elvaga, peaks mõtlema, kuidas rakendada haldusreformi võimalusi valla arenguks. Vajaduse korral tuleb aruteludesse kaasata eksperte. Tähtis on olla avatud ja leida Nõo vallale praeguses kehvas olukorras parim lahendus.
+* Nõo volikogus kokku 13 liiget.